KÕNEKAHJUSTUSED

Millised on levinuimad kõnekahjustused nii lastel kui ka täiskasvanutel?

AFAASIA

Afaasia (ingl aphasia) on kõnehäire, mis on tekkinud peaaju kõnekeskuste kahjustuse tagajärjel. Afaasiast räägitakse juhul, kui enne selle tekkimist oli kõne omandatud.

ALAALIA

Primaarse alakõne ehk alaalia (ingl specific language impairment, SLI) puhul on tegemist kõne arengu mahajäämusega, mis on püsiv ja ei möödu aja jooksul iseeneslikult.

DÜSARTRIA

Düsartria (ingl dysarthria) on närvisüsteemi puudulikust tööst tingitud kõnehäire, mille korral on kahjustatud kõnes osalevate lihaste jõud, liigutuste kiirus, ulatus, ajastus, püsivus ja täpsus.

DÜSGRAAFIA

Düsgraafia ehk vaegkirjutamine on spetsiifiline õigekirjahäire, mis ei ole seostatav arengulise ebaküpsuse, neuroloogilise häire, nägemisvaeguse ega puuduliku õpetamismetoodikaga.

DÜSLAALIA

Düslaalia (ingl speech sound disorders) on hääldushäire, mille korral esineb lapsel või täiskasvanul ühe või mitme hääliku hääldamisel probleeme. Probleemiks võib olla hääliku asendamine, moonutatud hääldamine või puudumine.

DÜSLEKSIA

Düsleksia on lugemishäire, mille puhul inimese lugemisoskus on sobiva õpetuse ja normaalse intellekti juures oluliselt puudulikum, kui võiks eeldada tema muude võimete juures.

EALINE VAEGHÄÄLDUS

Väikelapse suu liikuvus ei võimalda kõiki häälikuid ja sõnu korrektselt hääldada ja seetõttu on nende hääldus veel puudulik. Häälikute omandamine toimub enamikul lastest kindlas järjekorras.

EBASELGE DIKTSIOON

Inimesel võivad kõik häälikud kõnes olemas olla, kuid tema kõnest võib olla raske aru saada. Ebaselge diktsioon ehk hääldusviis ärritab ja väsitab nii rääkijat kui ka kuulajat.

FÜSIOLOOGILINE KOGELUS

Füsioloogilist kogelust ehk kogeluselaadseid ilminguid esineb kiirel kõne arengu perioodil (2.-5. eluaastal) umbes 25% lastest. Sel ajal omandab laps rohkelt uusi motoorseid, keelelisi, kognitiivseid ja sotsiaalseid oskusi.

HÄÄLDUSPUUDED

Häälduspuued on näiteks düslaalia, ealine vaeghääldus, müofunktsionaalne puue ja ebaselge diktsioon. Need võivad avalduda nii iseseisva puudena (düslaalia) kui ka süptomina teiste kõnepuuete (düsartria, afaasia, alaalia) koosseisus.

HÄÄLEHÄIRED (DÜSFOONIA JA RINOLAALIA)

Düsfoonia (ingl dysphonia) puhul on kahjustunud hääle põhitooni kvaliteet, hääle tugevus, kõrgus, kõla, dünaamika ja/või stabiilsus. Rinolaaliat (ingl rhinolalia) iseloomustab ninaõõne ebanormaalne funktsioon kõnelemisel.

KOGELUS

Kogelus on kõnehäire, mille korral inimene küll teab, mida öelda, kuid ta pole selleks kõnetakistuse tõttu võimeline. Kogelus tekib inimese tahtest sõltumata ja ta ei suuda seda tihti kontrollida.

KÕNE ARENGUS HILISTUS

Kõne arengu hilistuse korral pole tegemist diagnoosiga, vaid lihtsalt hinnanguga kõne arengule. Kõne areng on väga individuaalne. Kõne arengu hilistumist võib märgata juba esimesel eluaastal.

MÜOFUNKTSIONAALNE PUUE

Müofunktsionaalne puue (MFPingl orofacial myofunctional disorders) avaldub näo- ja suupiirkonna lihaskonna vales asendis ja düsfunktsioonis. Sellel on palju erinevaid võimalikke sümptomeid.

NEELAMISRASKUSED

Neelamishäire ehk düsfaagia (ing dysphagia) on häire toidu liikumisel teel suust läbi neelu ja söögitoru makku. Selle korral võib olla puudulik keeleliigutuste kontroll, mistõttu on raskendatud suutäie töötlemine.

SEKUNDAARSED KÕNEPUUDED

Sekundaarsed kõnepuuded tulenevad mõnest teisest puudest, nt vaimupuudest, õpiraskustest, autismispektrihäiretest, vaegkuulmisest, kehapuudest, aktiivsus- ja tähelepanuhäirest vms.