EBASELGE DIKTSIOON
Inimesel võivad kõik häälikud kõnes olemas olla, kuid tema kõnest võib olla raske aru saada. Ebaselge diktsioon ehk hääldusviis ärritab ja väsitab nii rääkijat kui ka kuulajat.
Vokaalid ehk täishäälikud annavad meie häälele kandvuse, konsonandid ehk kaashäälikud aga keelelise täpsuse ja selguse. Eriti oluline on huulte ja keele täpne liikuvus artikuleerimisel, sest just nende ebaselge ja passiivse töö tõttu kaovad kõnest üksikud häälikud ja kaob selgus.
Kuidas avaldub ebaselge diktsioon?
Sagedamini esinevateks vigadeks on täishäälikute puhul:
- suu vähene avamine, mistõttu häälikuid on raske eristada
- ülipika vokaali hääldamine lühemalt
Konsonante kasutatakse samuti puudulikult:
- jäetakse ära h-häälik sõna algul (obune pro hobune) ja keskel (ma a pro maha)
- puudub v-häälik sõna lõpus (lae pro laev)
- häälikuühend hv muutub ff-iks (koffik pro kohvik)
- r-häälik sõna alguse olevas ühendis hääldatakse nõrgalt (triibuline, praht, kraanivesi)
Samuti on võimalik, et lauses olevad sõnad hääldatakse pika sõnajadana. Kui sõna lõpeb sama häälikuga, millega järgnev sõna algab, tuleks selge arusaadavuse saavutamiseks häälevoog katkestada (nt hakkan / neljapäeval / lugema; vii / ise / ema / arstile).
Mis põhjustab ebaselget diktsiooni?
Halva diktsiooni põhjuseks on tavaliselt enesekindluse puudumine, sagedamini aga ükskõiksus ja mugavus. Mõnel juhul on tegemist kõnehäirega.
Milles seisneb ebaselge diktsiooni teraapia?
Ebaselge diktsiooni puhul on tavaliselt vajalik logopeedipoolne kõne hindamine, kuna inimene ise tavaliselt ei taju, mida ta konkreetselt oma kõne juures muutma peab. Enamasti annab piisav motiveeritud harjutamine häid tulemusi.
