Primaarse alakõne ehk alaalia (ingl specific language impairment, SLI) puhul on tegemist kõne arengu mahajäämusega, mis on püsiv ja ei möödu aja jooksul iseeneslikult. Lapse hääldus, sõnavara, grammatika kasutamine ja teiste inimeste kõnest arusaamine ei vasta tema eale.
Alaalia puhul võib kõne arengu hilistumist märgata juba enne kolmandat eluaastat. Kui kõne arengu hilistusega lastel on erinevad kõnevaldkonnad ühtlaselt maha jäänud, siis alaalia puhul on kõne areng erinevates valdkondades asünkroonne ja ebajärjekindel (nt hääldamine rohkem kahjustatud kui lauseloome). Lapse puudulik kõne ei ole tingitud ühestki teisest kõnepuudest, intellekti- ega liikumispuudest, kuulmislangusest ega pervasiivsetest arenguhäiretest.
Alaalia põhjustena on erinevad uuringud välja toonud aju kõnet juhtivate piirkondade kahjustuse või arenematuse enne sündi, sünni ajal või varases eas (enne kolmandat eluaastat). Samuti on leitud seos lapse vanematel esinenud kõnearenguhäiretega.
Alaaliat ei diagnoosita enne kolmandat eluaastat, sest selle eani on laste kõne areng väga erinev ning puuduvad ainult alaaliale iseloomulikud kõne arengu häirele viitavad sümptomid.
Kui laps on saanud alaalia diagnoosi, vajab ta järjepidevat süsteemset logopeedilist ja/või eripedagoogilist abi. Kõnearenduslik töö on tavaliselt pikaajaline ja hõlmab muuhulgas ka psüühiliste protsesside arengu toetamist ja mahajäämuse ennetamist.