Kogelus on kõnehäire, mille puhul on sujuv kõne takistatud. Inimene, kes kogeleb, teab täpselt, mida ta soovib öelda, aga ei suuda seda parasjagu teha. 

Kõikide inimeste kõnes esineb sujumatust: mõttepause, parandusi, sõnakordusi jne. Selliseid kõnetakistusi nimetatakse normaalseks sujumatuseks. Kogeluse korral on kõnetakistusi rohkem, need on pikema kestusega ja sageli pingelised. Samuti võib inimesel olla kontrolli kaotuse tunne. 

Umbes 1% inimestest kogeleb. See teeb umbes 13 000 kogelejat Eestis ja 70 miljonit kogelejat maailmas.

Väikelaste hulgas on kogelejaid märagatavalt rohkem, umbes 4-5%. 70-80% lapseea kogelusest möödub enne täiskasvanuiga.

Väikelapseeas on kogelust poistel ja tüdrukutel võrdselt. Täiskasvanute hulgas esineb meestel kogelust 3-4 korda sagedamini kui naistel. 

Kogelus kujuneb kaasasündinud soodumuse ja keskkonna koosmõjul.

Kõnelemine on oskus, mille õppimine kestab aastaid. See eeldab head kõnemotoorikat ning keelelisi, kognitiivseid ja sotsiaalseid oskusi.

Mõnes neist valdkondadest võib lapse areng olla aeglasem ning sellest tingituna võib tema kõnes esineda takerdumisi või kordusi. Enamasti on tegu eakohase normaalse sujumatuse ehk füsioloogilise kogelusega. Seda esineb umbes veerandil lastest.

Füsioloogiline kogelus avaldub tavaliselt juhtudel, kus laps innustunult midagi seletad. Seda iseloomustavad sõna, lauseosa ja vahel ka sõnaalguse kerged kordused, mida laps ise ei märka. 

Kõneravi füsioloogilise kogelusepuhul vaja pole. See möödub tavaliselt 2-6 kuu jooksul.

Kui oled on siiski mures või ebakindel oma lapse kõne pärast, pea nõu logopeediga.

Kogelus saab enamasti alguse 2.-5. eluaastal.

Kogelusest arusaamiseks kasutame Joseph Sheehani 1970. aastal loodud jäämäe metafoori. Kõik kogeluse osad, mida teised inimesed näevad ja kuulevad, moodustavad jäämäe veepealse ehk nähtava osa. Kõik osad, mida teised ei näe ega kuule, moodustavad tihti suurema, varjatud ehk veealuse osa. 

Samuti on tähtis eristada primaarset ja sekundaarset kogelust. 

Primaarne (esmane) kogelus tekib inimese tahtest sõltumata. Sekundaarne (teisene) kogelus on käitumine, mille inimene on õppinud elu jooksul, et mitte kogeleda.

Primaarne kogelus tekib enamasti varajases eas, siis, kui laps hakkab kogelema. Seda on väga raske kontrollida. See koosneb järgmistest komponentidest. 

SILBI- JA HÄÄLIKUKORDUSED

Näidis (Mari):

“Mi-mi-mi-mi-mina olen Mari. Ma-ma-a õpin ko-ko-ko-ko-kolmandas klassis. Mulle meeldib u-u-u-u-u-ujumine ja joonistamine. P-p-p-p-p-p-raegu kogun ma raha, et saaksin osta endale be-be-be-be-bernhardiini kutsika.” 

Mari kõnes kordusid sõnade esimesed silbid või häälikud. Selliseid kõnetakistusi nimetatakse kordusteks. 

Kordused võivad olla erineva pikkusega. Mõnikord kordub silp või häälik ainult 1-2 korda, mõnikord pikemalt. 

Kui inimene märkab oma kordusi ja tahab neid lõpetada, proovib ta sageli öelda sõna tugevamini, suurema jõupingutusega. Selle tulemusena võivad kordused muutuda pingelisemaks ja raskemaks.

HÄÄLIKUVENITUSED

Näidis (Joosep):

“Mmmmmmulle meeldib jjjjjjjalgpall. Ma määäääängin seda jjuba kolmandat aastat. Mmmmminu lemmikjalgpallur on Rrrrrrronaldo. Peale jalgpalli mmmmmeeldib mulle ka lumelauaga sõita.”

Kogelejad kasutavad erinevaid viise, et kogelust ära hoida. Käitumist, mille kogeleja on elu jooksul õppinud, selleks et sujuvamalt rääkida, nimetatakse sekundaarseks kogeluseks. 

Sellised käitumisviisid ei aita enamasti kaua, vaid vastupidi – hoiavat just primaarset kogelust alal. Tihti saab selline käitumine lausa harjumuseks, muudab primaarse kogeluse ajapikku hoopis tugevamaks ning võib aidata kaasa sellele, et inimene hakkab suhtlusolukordi vältima.

Enamlevinud sekundaarse kogeluse tüübid on järgmised: 

1. Pinge lisamine hääldamisel

Kogeleja proovib häälikuid ja sõnu jõuga blokist läbi suruda. Pinge lisamisega kaasneb märgatav füüsiline pinge näos ja rindkeres. See võib kaasa tuua huulte ja lõua kontrollimatu värisemise.

2. Kaasliigutused

Vahel kasutavad kogelejad mõnda liigutust, et selle abil rääkimisele hoogu või jõudu juurde anda. Kaasliigutused on näiteks pea- ja käeliigutused, näogrimassid, rusika pigistamine ja jalaga rütmi andmine. Need on liigutused, mis on mingil hetkel aidanud rääkimisele kaasa. Pinges lihastega rääkimine on aga hoopis raskem ning kaasliigutused häirivad nii rääkijat kui kuulajat.

3. Silmside vältimine

Paljud kogelejad väldivad rääkimisel silmsidet, eriti kui nad on blokis. Enamasti põhjustab seda häbitunne oma kogeluse pärast.

4. Kõnetempo, hääletämbri ja hääletugevuse muutmine, liigne tempo, täitesõnad ja -häälikud

Kogeleja võib kasutada kiiremat kõnetempot, muuta hääletämbrit või hääletugevust või teha kõnes palju pause. Et raskest sõnast üle saada, võib ta kasutada ebavajalikke täitesõnu või täitehäälikuid. Näiteks võib ta öelda: „See, et … see, et … see, et … minu nimi … see, et … on …”. See muudab kõne raskemini arusaadavaks.

5. Rääkimine sisse hingates

Kogeleja ütleb hääliku või sõna mitte välja hingates, nagu on tavaline, vaid sisse hingates.

6. Olukordade vältimine

Kogeleja võib tahta vältida olukorda, kus ta rääkima peab. Selliseid inimesi nimetatakse varjatud kogelejateks. Neid on tihti raske ära tunda. Väliselt võib näida, et neil ei ole rääkimisega probleeme. Tegelikult võib inimese sees aga olla väga palju kogelusega seotud negatiivseid tundeid ja mõtteid. See on ka üks põhjuseid, miks kogelust ei ole igapäevaelus palju kuulda.

7. Sõnade vältimine, ümberpaigutamine ja asendamine

Kogeleja võib kogeluse ärahoidmiseks teatud sõnu vältida. 

Mõnikord muudab ta sõnade järjekorda lauses, kuna nii tundub rääkimine kergem.  Näiteks võib ta aimata ette, et tal võib tekkida kõnetakistus oma nime öeldes: „Minu nimi on Ken“. Et seda vältida, muudab ta sõnade järjekorda: „Ken, on minu nimi“ või hoopis: “Nimi on Ken”. 

Vahel võib kogelejale tunduda, et mõned sõnad on raskemad või et kogelus tekib kindla häälikuga algavates sõnades. Kardetud sõnu võib ta püüda asendada mõne teisega. Tulemuseks on kummalised laused või kummaline käitumine. 

Kogelejal võib üldse tekkida soov mõnikord oma ütlusest loobuda või rääkida võimalikult lühidalt. 

Kogelusega seotud mõtted ja tunded

Paljudel kogelejatel on kogelusega seotud negatiivseid mõtteid. Näiteks võib kogeleja mõelda: “Kui ma kogelen, siis teised ei aktsepteeri mind, seega tuleb kogelemist vältida”. Sarnaste negatiivsete mõtetega kaasnevad ka negatiivsed tunded nagu häbi, hirm, viha ja pettumus.

Väikestel lastel möödub kogelus aja jooksul, mõnikord iseenesest, mõnikord kõneravi abil. Suurematel lastel ja täiskasvanutel kogelus enam niisama kergelt ei kao. Inimene peab ise kaasa aitama sellele, et kogelus rääkimist ja elu ei segaks. Mida varem raviga alustada, seda paremad on tulemused.

Kogelust ravib logopeed. Logopeedid töötavad paljudes lasteaedades, koolides, polikliinikutes ja erapraksistes.

Soovitame Sul ühendust võtta oma perearstiga, kes saab kogeleja logopeedi juurde suunata. Kui kõneravi pole Sinu elukohale lähimas logopeediakabinetis võimalik, siis annab logopeed soovitusi edasiste ravivõimaluste osas.

Kuidas kogeluse ravi välja näeb?

Esmalt hindab logopeed lapse kõne arengut ja kogelust. Ta selgitab välja negatiivsed tegurid, mis võivad kogelust süvendada. Koos vanematega analüüsib ta lapse igapäevast keskkonda.

Seejärel valib logopeed teraapiameetodi, mis lapsele kõige rohkem sobib, ja viib läbi kõneravi.

Väikeste laste kõneravis on sageli esimene ja olulisim samm kogeluse vähendamiseks mõni lihtne ümberkorraldus koduses ja/või lasteaia kõnekeskkonnas. Tihti annab häid tulemusi just vanemate ja teiste last ümbritsevate inimeste kõne kiiruse ja keerukuse vähendamine. Kui vältida igapäevast kiirustavat elulaadi, siis võib väheneda ka lapsele pandud koormus.

Logopeed võib soovitada ka otsest kõneteraapiat. Selle käigus harjutatakse lapsega kõnetehnikaid, mida aitavad muuta rääkimist lihtsamaks või sujuvamaks. Need õpetavad teda oma kogelust valitsema.

Kõnetehnikad

Kõnetehnikaid on palju erinevaid.

• Mõned kõnetehnikad sisaldavad selliseid rääkimisviise, mille kasutamisel tavaliselt kogelust ei teki. Sellisteks viisideks on näiteks aeglasema tempoga rääkimine, pauside tegemine pikkades lausetes, sõnade veidi venitatult hääldamine jne.
• Osa kõnetehnikaid aitab kogelust kontrollida. Neid tehes ei pea muutma kogu rääkimise viisi, vaid tuleb õppida kõnetakistusi märkama, et nendest aja jooksul pingutuseta ja kergemini n-ö välja libiseda.

Teatud sõnad ja olukorrad võivad olla lapsele rasked ning teda võidakse kogelemise pärast ka narrida. Logopeed aitab lapsel leida võimalusi, kuidas sel puhul käituda ja narrijale vastata. Kui laps saab oma kogelusest rääkida inimesega, kes teda mõistab, siis vähendab see hirmu ja ärevust ning seda lihtsam on tal kogelusega toime tulla.

Oskuste ülekandmine igapäevaellu

Kõnetehnikad aitavad kõnet sujuvamaks muuta. Kõneravis omandatud oskusi tuleb harjutada regulaarselt ning õpitud kõnetehnikad kasutusele võtta muudes olukordades ja igapäevases suhtluses, ainult nii on inimesel õpitust kasu.

Logopeed aitab koostada plaani, kuidas kõneraviharjutusi kasutada. Ta valib alguses lihtsamaid ja seejärel keerulisemaid kõneolukordi.

Väikese lapse kõneravi on mänguline. Uued oskused omandab ta jäljendades. Vanemate laste puhul toetutakse juba enam lapse teadlikkusele. Et kõneteraapias omandatud oskused jõuaksid lapse igapäevaellu, on vanemate ja õpetajate abi väga oluline.

See ei ole inimese süü, et ta kogeleb. Ta ei pea sellest iga hinna eest lahti saama. Kui tal on aga soov, siis saab ta paremaks suhtlejaks alati õppida.