Häälduspuuded
Häälduspuue võib avalduda nii iseseisva puudena (düslaalia) kui ka süptomina teiste kõnepuuete (düsartria, afaasia, alaalia) koosseisus.
Puue võib esineda:
- üksikhäälikute hääldamises (nt düslaalia) või
- sõnade puudulikus hääldamises (st sõnas sisalduvate silpide või häälikute kasutamine ei vasta keelenormile).
Sõnade puuduliku hääldamise puhul võib esineda:
- silpide ärajätmist (kolla pro kollane),
- silpide ringipaigutamist (tofokas pro fotokas) või
- häälikupikkuse muutmist (masikas pro maasikas).
Ka võib sõnasolevate silpide arv olla säilinud, kuid silpide täitmine häälikutega ei vasta eesti keele normile, avaldudes järgmises:
- häälikute ära jätmine (ebane pro rebane, lusika pro lusikas, piiats pro pliiats),
- häälikute lisamine (kalaasist pro klaasist),
- häälikute ümberpaigutamine (koltet pro kotlet, kaspas pro kapsas),
- häälikute segistamine, st mõlemasuunaline vahetamine (nt s-t: tai pro sai, sool pro tool).
Viimast nähtust esineb iseäranis alaalia ja afaasia korral.
Häälduspuuded
Antud artiklis antakse ülevaade häälduspuuetest nagu düslaalia, ealine vaeghääldus, müofunktsionaalne puue ja ebaselge diktsioon.
Ülevaade
Häälduspuue võib avalduda nii iseseisva puudena (düslaalia) kui ka süptomina teiste kõnepuuete (düsartria, afaasia, alaalia) koosseisus.
Puue võib esineda:
- üksikhäälikute hääldamises (nt düslaalia) või
- sõnade puudulikus hääldamises (st sõnas sisalduvate silpide või häälikute kasutamine ei vasta keelenormile).
Sõnade puuduliku hääldamise puhul võib esineda:
- silpide ärajätmist (kolla pro kollane),
- silpide ringipaigutamist (tofokas pro fotokas) või
- häälikupikkuse muutmist (masikas pro maasikas).
Ka võib sõnasolevate silpide arv olla säilinud, kuid silpide täitmine häälikutega ei vasta eesti keele normile, avaldudes järgmises:
- häälikute ära jätmine (ebane pro rebane, lusika pro lusikas, piiats pro pliiats),
- häälikute lisamine (kalaasist pro klaasist),
- häälikute ümberpaigutamine (koltet pro kotlet, kaspas pro kapsas),
- häälikute segistamine, st mõlemasuunaline vahetamine (nt s-t: tai pro sai, sool pro tool).
Viimast nähtust esineb iseäranis alaalia ja afaasia korral.
Düslaalia
Düslaalia (ingl speech sound disorders) on hääldushäire, mille korral esineb lapsel või täiskasvanul ühe või mitme hääliku hääldamisel probleeme.
Kuidas ära tunda?
Probleemideks võib olla:
- häälikute asendamine (nt r hääliku asemel l, õ asemel e),
- häälikute moonutatud hääldamine (nt s hääldamine hammastevaheliselt, r hääldamine kurgunibuga),
- hääliku puudumine (harvem).
Mis on düslaalia põhjused?
Düslaalia põhjuseks on sageli lapseea kiire kõne arengu perioodil esinevad somaatilised haigused, mis põhjustavad lapse üldfüüsilist nõrkust ja pidurdavad seeläbi täpsete hääldusvilumuste kujunemist.
Samuti võib põhjuseks olla kellegi teise väära kõne jäljendamine või vanemate liigne nõudlikkus (nt vanemad nõuavad nelja-aastaselt lapselt r häälikut, mis moodustub liigse surve tõttu hoopis kurgunibuga).
Düslaaliat võib esineda ka kõneaparaadi anatoomiliste iseärasuste (nt hambumusanomaaliate, keelekida, liiga suure või liiga väikese keele või huulekida) korral.
Milles seisneb dülsaalia teraapia?
Düslaalia on üldjuhul logopeedilise abiga lihtsalt korrigeeritav.
Parim aeg häälikute seadeks on 4-6 aasta vanuselt. Kui aga kõnesse on tulnud mõni häälik moonutatult, tuleks seda hakata võimalikult varakult korrigeerima, et vale hääldus ei kinnistuks.
Hääldust saab korrigeerida ka täiskasvanueas, kuid sel juhul peab inimene olema motiveeritud oma hääldust muutma, kuna vale harjumus on kinnistunud.
Loe lisaks: American Speech-Language-Hearing Association lehelt
Ealine vaeghääldus (düslaalia)
Väikelapse suu liikuvus ei võimalda kõiki häälikuid ja sõnu korrektselt hääldada ja seetõttu on nende hääldus veel puudulik.
Häälikute omandamine toimub enamikul lastest kindlas järjekorras.
- Kolmeaastase lapse kõnes peaksid olemas olema häälduslikult lihtsamad häälikud: täishäälikud, p ja t ning m ja n.
- Häälduslikult keerulisemate häälikute nagu j, l, v, s, k, õ ja r omandamine võib võtta kauem aega, kuid 4-5-aastasel lapsel peaks olema keele kõikide häälikute õige hääldus välja kujunenud.
- Seitsmeaastasel on hääldusoskused kinnistunud ning eksimusi võib esineda vaid lapse jaoks tundmatute võõrsõnade hääldamisel.
Kuidas ära tunda?
Ealise vaeghäälduse korral võib esineda:
- hääliku puudumist (sõna algusest, lõpust või häälikuühendist),
- hääliku asendamist (nt r>l, s>t, k>t, v>l),
- häälikute segistamist (k>t ja t>k jne),
- häälikute moonutamist.
Väikelapse kõnele on iseloomulik ebaselgus ning hammastevaheline (interdentaalne) ja pehme (palataliseeritud) hääldus. Need kaovad tavaliselt 3-4 aasta vanuses.
Kas ealist vaeghääldust on vajalik ravida?
Ealine vaeghääldus möödub hääldusoskuste paranedes iseenesest. Logopeed saab anda sobivaid harjutusi, et lapse hääldusvilumusi kiiremini arendada. Samuti on konsultatsioonist abi, kui tekib kahtlus häälduspuude olemasolu kohta.
Hääldamisele on vaja spetsiaalselt tähelepanu pöörata juhul, kui vanema kui kolmeaastase lapse kõne on võõrale inimesele raskesti arusaadav.
Müofunktsionaalne puue
Müofunktsionaalne puue (MFP, ingl orofacial myofunctional disorders) avaldub näo- ja suupiirkonna lihaskonna vales asendis ja düsfunktsioonis.
Kuidas ära tunda?
MFP korral võivad esineda järgnevad sümptomid:
- pidev suu avatud olek,
- keele vale asend rahuolekus,
- keele surumine hammaste vahele või külgedele kas neelamisel või rääkimisel,
- nõrgenenud huulelihased,
- suuhingamine (ninahingamise asemel),
- häälduspuuded,
- grimassid neelamisel,
- suurenenud süljevoolus.
Mis on MFP peamised põhjused?
MFP põhjustena tuuakse välja suurenenud mandlid, adenoidid, allergia või ninavaheseina kõverdused, mis on takistanud nina kaudu hingamist. Põhjusteks võivad olla ka valed harjumused, nt sõrme, pöidla, huulte või põskede imemine, hammaste krigistamine, keele hoidmine esihammaste taga või pikaleveninud luti kasutamine.
Milles seisneb teraapia?
Müofunktsionaalne teraapia hõlmab vastavalt süptomite avaldumisele mitmete harjumuste muutmist (nt huulte suletud hoidmist ja keele õiget asendit rahuolekus) ja lõpetamist (nt pöidla, sõrmede, huulte või luti imemine), samuti häälduspuuete korrektsiooni ja õige neelamismustri kujundamist.
Loe lisaks: American Speech-Language-Hearing Association lehelt
Ebaselge diktsioon (hääldusviis)
Inimesel võivad kõik häälikud kõnes olemas olla, kuid tema kõnest võib olla raske aru saada. Ebaselge diktsioon ärritab ja väsitab nii rääkijat kui ka kuulajat.
Vokaalid ehk täishäälikud annavad meie häälele kandvuse, konsonandid ehk kaashäälikud aga keelelise täpsuse ja selguse. Eriti oluline on huulte ja keele täpne liikuvus artikuleerimisel, sest just nende ebaselge ja passiivse töö tõttu kaovad kõnest üksikud häälikud ja kaob selgus.
Kuidas avaldub ebaselge diktsioon?
Sagedamini esinevateks vigadeks on täishäälikute puhul:
- suu vähene avamine, mistõttu häälikuid on raske eristada, ja
- ülipika vokaali hääldamine lühemalt.
Konsonante kasutatakse samuti puudulikult:
- jäetakse ära h-häälik sõna algul (obune pro hobune) ja keskel (ma a pro maha),
- puudub v-häälik sõna lõpus (lae pro laev),
- häälikuühend hv muutub ff-iks (koffik pro kohvik),
- r-häälik sõna alguse olevas ühendis hääldatakse nõrgalt (triibuline, praht, kraanivesi).
Samuti on võimalik, et lauses olevad sõnad hääldatakse pika sõnajadana. Kui sõna lõpeb sama häälikuga, millega järgnev sõna algab, tuleks selge arusaadavuse saavutamiseks häälevoog katkestada (nt hakkan / neljapäeval / lugema; vii / ise / ema / arstile).
Mis põhjustab halba diktsiooni?
Halva diktsiooni põhjuseks on tavaliselt enesekindluse puudumine, sagedamini aga ükskõiksus ja mugavus. Mõnel juhul on tegemist kõnehäirega.
Milles seisneb teraapia?
Ebaselge diktsiooni puhul on tavaliselt vajalik logopeedipoolne kõne hindamine, kuna inimene ise tavaliselt ei taju, mida ta konkreetselt oma kõne juures muutma peab. Enamasti annab piisav motiveeritud harjutamine häid tulemusi.
