Afaasiaga inimesel võib olla raske keskenduda samaaegselt mitmele asjale.
Vältige suhtlusel taustamüra. Lülitage välja raadio ja teler.
Saavutage pilkkontakt ja keskenduge vestlusele.
Jälgige, et korraga räägiks vaid üks inimene.
Afaasiaga inimesel võib mõistmiseks ja rääkimiseks olla vaja palju aega.
Võtke vestluse jaoks aega.
Kuulake kannatlikult. Andke aega väljaütlemiseks (kõnelemiseks). Ärge oletage ega öelge sõnu ette.
Rääkige rahulikus tempos ja tehke kõneldes pause.
Ärge tõstke häält. Afaasiaga inimene ei ole kurt!
Rääkige võimalikult tavapärasel moel, lihtsalt ja selgelt ning lühikeste lausetega (aga mitte lastepäraselt ega üksiksõnadega). Kasutage harjumuspärast ja tuttavat sõnavara.
Toetage vestlust emotsionaalse intonatsiooni, žestide ja väljendusrikka kehakeelega. Osutage ja joonistage.
Püüdke tabada afaasiaga inimese väljaöeldu tähendust. Vestluse eesmärk on mõistmine, mitte korrektsed sõnad ja laused.
Ärge teeselge, et saite aru, kui te tegelikult öeldut ei mõistnud. Nähke koos vaeva, et üksteisest õigesti aru saada.
Suhtuge afaasiaga inimesse kui võrdväärsesse suhtluspartnerisse. Tal on küll afaasia, kuid ta on seesama inimene, kes ta oli enne.
Afaasia ei tähenda intellekti kaotust!
Raskema kõnekahjustuse korral püüdke leida viis, kuidas afaasiaga inimene saaks teile arusaadavalt jaatust ja eitust väljendada (nt peanoogutus ja -raputus, õige sõnasildi valimine, silmade pilgutamine).
Afaasiaga inimene ei saa omandada kõnet nagu laps. Harjutamise ja treenimisega saab ta aga taastada oma aju kõnepiirkondade tegevust.
Jagage kõik tegevused väikesteks sammudeks.
Selgitage järgmist sammu või tasandit, et afaasiaga inimene teaks, mille suunas ta töötab.
Tähistage kõiki väikseid edusamme. Need inspireerivad.
Keskenduge sellele, mida afaasiaga inimene suudab teha.
