KÕNEKAHJUSTUSTE LIIGID

Kõnekahjustused jagunevad perifeerseteks ja tsentraalseteks. Esimeste puhul esineb kahjustus otseselt rääkimisega seotud kehaosades (keel, huuled, kõri, häälepaelad, suulagi, nina, kopsud jne), tsentraalsed kõnekahjustused aga on tingitud häirest peaaju kõnekeskustes ning juhteteedes

Levinuim tsentraalne kõnekahjustus on DÜSARTRIA, mis võib ilmneda kergest takistusest kuni täieliku kõnevõimetuseni.
Afaasiad jagunevad järgnevalt:

Motoorsed afaasiad, mille puhul

  • rääkimine on võimatu või takistatud;
  • kõne mõistmine on suhteliselt hea;
  • takistatud või võimatu on kirjutamine, samas lugemine võib olla suhteliselt suhteliselt paremini säilinud;
  • esinevad olulised raskused sõnade meenutamisel, sõnade sidumisel lauseteks, tekstiks, grammatiliste vormide kasutamisel.

Sensoorsed afaasiad, mille puhul

  • teiste kõnest arusaamine puudub või on raskendatud;
  • inimese enda kõne võib küll olla sujuv, aga kasutatud sõnad ei pruugi olla õiged
  • sageli ei ole võimalik kuuldud sõna isegi korrektselt korrata
  • enamasti ei ole võimalik lugeda ega kirjutada.

Totaalne e globaalne afaasia, mille puhul

  • ei saa rääkida ega teiste kõnest aru
  • ei saa lugeda ega kirjutada.

Tsentraalsed kõnekahjustused on veel düsartriad, mille puhul keelekasutus ja kõnest arusaamine iseenesest küll säilib aga kõne on teistele raskesti arusaadav. Kahjustatud võib olla hääldamine, hääl, kõnehingamine, kõne kiirus ja rütm. Lugemisoskus on säilinud, kirjutamist võib takistada parema käe halvatus.