KÕNEFUNKTSIOON JA SELLE KUJUNEMINE

brainInimene on kasutanud kõnet suhtlemiseks juba nelisada tuhat aastat ja see võime on praeguseks mitmel moel talletatud meie geenides. See tähendab, et juba geneetiliselt on tagatud peaajus kindlad piirkonnad, mis vastutavad kõnelemise, kõnest arusaamise ja teiste kõnega seotud protsesside eest. Seevastu alles inimese elu jooksul kujuneb ajapikku välja see, missuguseid sõnu me aga kasutame ning millised seosed on sõnadel asjade, tegevuste, nähtuste, tunnete, kogemuste ja ideedega.

Sünnist saati või isegi mõned kuud enne sündi (vastavalt sellele, kuidas laps kõnet kuuleb ja kõnega seotud kogemusi kogub), talletub saadud informatsioon ka vastavatesse ajupiirkondadesse. Kõne normaalseks arenguks peavad olema täidetud järgmised tingimused:

  • eale vastav kehaline ja vaimne areng;
  • arenenud meeleelundid;
  • korras kesknärvisüsteem;
  • korras hingamis-, hääle ja hääldamiselundid;
  • terve kõnekeskkond.

Suulise kõne ja selle mõistmisega seotud ajupiirkonnad kujunevad lapsel välja enam-vähem kolmandaks eluaastaks, arenevad aga üha edasi kogu elu jooksul.

Kirjaliku kõne piirkonnad saavutavad tavaliselt oma kvalitatiivse taseme üheksanda eluaasta paiku, aga ka need arenevad elu vältel mõistagi edasi.

Kõne arengus on olulised kõik aspektid: kõne ja emotsiooni seoste tekkimine alates koogamisest, häälikuasendite taju tekkimine lalinkõne perioodist, seoste kujunemine häälikute vahel, sõnapiiride tajumise ja ise kasutamise algus, intonatsiooni ja meloodia omandamine, sõnavara tekkimine ja sõnade ning kogemuste vaheliste seoste kujunemine. Seejärel toimub areng prosoodia ja grammatiliste seoste kasutamises.

Kõne arengu lõplik eesmärk on võimalikult täiuslike mõtete, konteksti ja ka varjatud sõnumi edastamine ja mõistmine. Kõnelemine on keerukas protsess, mille toimimise eest vastutavad peaajus mitu piirkonda ja nende vahelised närviteed.