Tavaliselt inimene enne mõtleb ja siis ütleb. On aga ka hetki ja olukordi, kus me enne ütleme ja alles siis mõtleme või vähemalt toimub protsess väga kiiresti automaatselt. Selline automaatsus kujuneb välja siis, kui ühtesid ja samu sõnu, väljendeid ning häälikukombinatsioone kasutatakse väga sageli või väga tugevate emotsioonide ajel.

Enamikul meist ei ole tarvis mõtelda, kui on tarvis loendada üks, kaks, kolm või jaanuar, veebruar, märts või esmaspäev, teisipäev, kolmapäev. Numbrid ning kuude ja nädalapäevade nimetused ongi kõige tavalisemad automatismid. Automatismidena töötavad ka üldtuntud ja juba lapsepõlvest saadik kasutatud vanasõnad ja kõnekäänud, samuti luuletused, mida kunagi une pealt osati. Automatismideks võivad veel kujuneda mitmesugused lausungid (nt endine õpetaja: “Istu, palun!”; endine kalamees: “Püüdsin kinni”;) sõltuvalt sellest, millega inimene on tegelenud, missugust tööd teinud, kellega kokku puutunud. Omaette automatismid on laulud, mida inimene enne on osanud. Laulu viis ja rütm võtavad paljudel juhtudel automatismidena kaasa laulu sõnad.

Kõiki selliseid automatisme saab kõne taastamiseks edukalt ära kasutada. Kui inimesel on tahtlik kõne puudu, alustatakse tööd tahtmatu ehk automatiseerunud kõne taastamisest. Töövõteteks on näiteks numbrite ja nädalapäevade nimetamine. Kõneravi.ee-s leiad sobivad harjutused kõneautomatismide osa alt.

Paraku on veel ka teine liik automatisme, mis võivad afaasiaga inimesel küll pisut suhtlemist hõlbustada, kuid sageli takistavad kõne taastamist. Need on tundeid väljendavad automatismid nagu vandesõnad või emotsionaalsed väljendid („Oh issake!“, „Ma ei saa!“, „Ma tean küll!, „See on see…!, „Oi, appi! jpt). Negatiivseteks automatismideks võivad kujuneda ka mõned häälikud või silbid, millest on kõneravi käigus eriti raske üle saada.